Congressus tertius internationalis fenno-ugristarum. Tallinnae habitus 17. - 23. VIII 1970. Pars I. Acta linguistica. Tallinn 1975..

Homonüümiast, eriti soome keelt silmas pidades.


Aarni PENTTILÄ
Helsinki

Reaalselt jälgitavad (s. t. kas kuuldavad või nähtavad) sõnad on üksteisega võrreldes mingis mõttes kas samasugused või erinevad. Nad võivad üksteisest erineda või olla üksteisega sarnased muuseas 1) konkreetse väliskuju, 2) süntaktilise karakteri, 3) paradigmalisuse ja 4) tähenduse poolest. Eri võimalused ja võimaluste kombinatsioonid on esitatud järgnevas tabelis ( + märgib samasugusust, – märgib erinevust).


 Väliskuju Süntaktiline
karakter 		Paradigmalisus Tähendus Rühm
1 + + + + =
2 + + + – homonüümid
3 + + – – homonüümid
4 + – – – homonüümid
5 + + – + homonüümid
6+ – + – homonüümid
7 + – – + 0
8+ – + – 0

Tabelist ilmneb, et homonüümid on:

1) sellised reaalselt jälgitavad sõnad, mille foneemi- ja grafeemistruktuur on sama, samuti süntaktiline karakter ja/või paradigmalisus, kuid mis erinevad üksteisest tähenduse poolest (näit. K a l a n i on jo kypsä 'Minu kala on juba küps' ja K a l a n i ovat jo kypsät 'Minu kalad on juba küpsed', s u u r i n ponnistuksin 'suurte jõupingutustega' ja s u u r i n ponnistus 'suurim jõupingutus');

2) sellised reaalselt jälgitavad sõnad, mille väliskuju ja süntaktiline karakter on samasugused, kuid mis kuuluvad eri paradigmadesse ja millel on erinev tähendus (näit. V a a r a uhkaa 'Hädaoht ähvardab' ja Etäinen v a a r a siintää 'Kauge mägi sinendab', L u o k k a taittui 'Look murdus' ja L u o k k a on levoton 'Klass on rahutu');

3) sellised reaalselt jälgitavad sõnad, mille väliskuju on sama, kuid mis erinevad üksteisest süntaktilise karakteri, paradigmalisuse ja tähenduse poolest; seda tüüpi juhud on eriti üldised (näit. Ei minulla nyt ole s a t a a markkaa 'Minul ei ole nüüd sadat marka' ja Nyt s a t a a 'Nüüd sajab' );

4) sellised reaalselt jälgitavad sõnad, millel on sama väliskuju, süntaktiline karakter ja tähendus, kuid mis kuuluvad eri paradigmadesse (näit. lausetes S ä r v i n liemeni 'Lürbin/lürpisin oma leeme ära' ja S ä r v i n lientäni 'Lürbin/lürpisin oma leent' võib üks predikaatidest olla pärit verbi särpiä paradigmast, teine aga verbi särpää paradigmast; jänterin on instruktiiv sõna jänner 'kõõlus, soon' paradigmas, kuid võit olla ka instruktiiv sõna jänterä 'sooniline, jõuline, tugev' paradigmas; kilkkaa võib olla preesensi ainsuse 3. pööre niihästi verbi kilkkaa kui ka verbi kilkata 'kilksuda, kõlksuda' paradigmas; lausetes Kuka sitä nyt k a m m o i s i 'Kes nüüd selle ees õudust tunneks' ja Kyllä sitä jokainen k a m m o i s i 'Selle ees tunneks õudust küll igaüks' võib üks predikaat olla pärit verbi kammoa paradigmast, teine aga verbi kammota paradigmast);

5) sellised reaaliselt jälgitavad sõnad, mille väliskuju ja paradigmalisus on samad, kuid süntaktiline karakter ja tähendus on erinevad (näit. eesti keele lausetes I s a läks koju ja Meie armastame i s a on sõnad isa ja isa nimetatud mõttes homonüümid; samuti soome keeles Isku osui n e n ä ä n 'Hoop tabas nina' ja Hän istuutui kannon n e n ä ä n 'Ta istus kännu otsa', Torpedo osui laivan p e r ä ä n Torpedo tabas laeva pära' ja Pojat livistivät isän p e r ä ä n 'Pojad lipsasid isa järel').

Selliseid reaalselt jälgitavaid sõnu, mille väliskuju ja tähendus oleksid samad, kuid süntaktiline karakter ja paradigmalisus erinevad, vist ei ole. Samuti ei ole vist selliseid reaalselt jälgitavaid sõnu, mille väliskuju ja paradigmalisus oleksid samad, kuid süntaktiline karakter ja tähendus erinevad.

Tabel annab põhjust pöörata tähelepanu mõningatele asjaoludele. Kõigepealt ei esine seal üldse p o l ü s e e m e. Homonüümia ongi tegelikult midagi muud kui polüseemia. Homonüümia on kahe või enama reaalselt jälgitava sõna vaheline s u h e, polüseemia aga on üks muutuvate või muutumatute (s.t. reaalselt mittejälgitavate) sõnade o m a d u s i. Miski ei saa olla homonüüm ü k s i n d a, sest suhe eeldab alati ka teist liiget, kuid mingi muutuv või muutumatu sõna võib olla selline, et selle vormide esinemisjuhtudel on erinev tähendus. Homonüümia ja polüseemia eristamist ja eristamise raskusi on sageli käsitletud. Teoreetiliselt on vahetegemine kerge ja vahe on ka ilmne. Kuna aga homonüümia korral tuleb lahendada sama- või eriparadigmalisuse ning sama- või eritähenduslikkuse küsimus, siis praktikas ei ole homonüümia ja polüseemia teineteisele võõrad nähtused.

Teiseks võib täheldada, et homonüümia esineb alati üksnes reaalselt jälgitavate sõnade vahel, s. t. ainult sõnavormide reaalsed esinemisjuhud võivad olla homonüümid (või heteronüümid). Sõnavormid ei või olla homonüümid muus mõttes, kui et nende kõik reaalsed esinemisjuhud on homonüümid. Ka muutuvad ja muutumatud sõnad kui sellised ei või olla homonüümid. Et aga siiski räägitakse sõnavormihomonüümiast ja isegi sõnahomonüümiast ehk täielikust homonüümiast, tuleb nendele terminitele anda oma tõlgendus. S õ n a v o r m i h o m o n ü ü m i a all mõeldakse homonüümiat, mis valitseb mingite sõnavormide kõikide esinemisjuhtude vahel, ja t ä i e l i k u  h o m o n ü ü m i a all homonüümiat, mis valitseb mingite sõnade kõikide sõnavormide vahel (näit. vaara 'oht; risk' ja vaara 'metsaga kaetud küngas'; selliseid homonüümsõnu on soome keeles vist seitse-kaheksasada). Et täielike homonüümide kõik sõnavormid on ühesugused, siis ei ole nende korral alati kindel, kas tegemist on täielike homonüümidega või kõigest sama sõnaga. »Nykysuomen sanakirja» tunneb näiteks nelja erinevat sõna komu ja vastavalt ka nelja täielikku homonüümi: 1) komu tähistab kappi, kasti, karpi. õõnsust (s. t. sellist ruumi, millele on iseloomulik kõmisev hääl, 2) komu tähistab kaevanduse laest lahti tulemas olevat kivi (s. t. eset, mis tekitaks kukkudes kõmisevat häält), 3) komu tähistab hiilgust, sära, toredust, uhkust, luksust, suursugusust (s. t. elu, millele on omane vali mürgel), 4) komu tähistab kõmisevat häält. Et niisugust tähenduse sarja võib onomatopoeetilises sõnavaras sageli kohata muudelgi juhtudel ja et eri tähendusi on õige kerge üksteisega ühendada, siis peaks olema võimalik käsitleda neid täielikke homonüüme ka ühe ja sama sõna raames ning seega ühes sõnaartiklis.

Kolmandaks on põhjust juhtida tähelepanu asjaolule, et olen homonüümide hulka arvanud — nagu seda ehk tavaliselt ei tehta — ka sellised reaalselt jälgitavad sõnad, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, et nad kuuluvad eri paradigmadesse (vt. eespool leiduvaid näiteid). Asi näib olevad tõesti nii, et homonüümiad ei või defineerida sel tavapärasel viisil, mis esineb enamikus käsiraamatutes. Definitsioonis peab nähtavasti võtma arvesse muudki kui väliskuju samasust ja tähenduse erinevust: eelkõige seda, et kõne all on teatud tingimustele vastavate reaalselt jälgitavate sõnade suhe, ja teiseks seda, et erinevuseks piisab ka eriparadigmalisusest.

Homonüümipesade arv suureneks tohutult, kui liitepartiklitega varustatud homonüümid arvataks uusi pesi moodustavate hulka. Ainsuse nominatiiv kynsi 'küüs' ja imperfekti ainsuse 3. pööre kynsi 'küünistas' kuuluvad samasse homonüümipesasse. Nominatiiv kynsipä 'küüs ju' ja imperfektivorm kynsipä 'küünistas ju' on samuti homonüümid ja moodustavad homonüümipesa, samuti nominatiiv kynsikin 'küüski' ja imperfektivorm kynsikin 'küünistaski'. Aga need ei ole minu arvates uued homonüümipesad ega paku nimetamisväärset huvi. Enam tähelepanu väärivad sellised homonüümipesad, mille liikmed on samasugused seetõttu, et ühtede liikmete sufiks langeb kokku teiste liikmete lõpposaga. Vrd. näit. puuhan = puu + han 'puu ju' ja puuha + n 'askelduse, toimetuse', nytkin = nyt + kin 'nüüdki' ja pr. või imperf. sg. 1. p. nytkin 'sikutan; sikutasin' ( nytkiä 'sikutada, näksida'), suosikin = suosi + kin 'soosiski' või suo + si + kin 'sinu soogi' ja sg. gen. suosikin 'soosiku' ( suosikki 'soosik, lemmik'). Peetagu silmas selliseidki sõnapaare, mis liigenduvad erinevalt, nagu jalka + napa 'jala keskelt, koodiliigesest lähtuv allapoole suunduv kujuteltav joon' ja jalkana + pa 'jalana ju', sg. nom. kerho + ilta 'klubi-, seltsiõhtu' ja pl. abl. kerho + i + lta 'ringidelt, klubidelt, seltsidelt', sg. el. pankki + laista 'pangaseadusest' ( pankki + laki 'pangaseadus') ja sg. part. pankkilaista 'pangatöötajat' ( pankkilainen 'pangatöötaja') .

Homonüümia ei piirdu ainuüksi reaalselt jälgitavate sõnadega: võib rääkida ka m o r f e e m i h o m o n ü ü m i a s t, sest morfeemidega seostub tähendusaines. Samasugused, kuid eritähenduslikud morfeemid oleksid seega homonüümid. Sellist homonüümiat on ka soome keeles. Morfeemide väikese hulga tõttu on seda siiski palju vähem kui sõnavormihomonüümiat eespool nimetatud mõttes. Üks näide: sõnas sulin 'sulasin' on morfeemikombinatsioon imperfekti tunnus i ja ainsuse 1. pöörde lõpp -n, aga sõnas sulin 'kõige sulam' — superlatiivi ainsuse nominatiivi tähis -in ja sõnas sulin 'sulgedega' — instruktiivi lõpp -in. Need sufiksid ja sufiksite kombinatsioonid on homonüümid.

Peale morfeemide on olemas ka muid aineseid, mis mõjustavad reaalselt jälgitava sõna tähendust. Mõtlen sellega aineseid, mida ma olen nimetanud k a r a g m a a t i l i s t e k s ehk ilmet andvateks (näiteks häälikukombinatsioonid rsk ja lsk, muuseas sõnades hyrske 'kõmin, mühin', myrsky 'torm, maru, raju', tyrsky 'veemöll', vilske 'sagin, kihin', kalske 'kõlks, mürts, kilin, kõlin, tärin', hölske 'lokse'). Nende tähendusaines on siiski väiksem kui morfeemide oma (mis nähtub sellestki, et neid ei saa korvata iseseisva sõnaga, nagu seda võib sageli teha morfeemide korral, näit. poikanen 'pojake; poisike' = pieni poika 'väike poeg; väike poiss'). Karagmaatilisi homonüüme vist ei ole.

Soome keele h o m o n ü ü m i p e s a d e arv on väga suur (termini homonüümipesa olen võtnud H. Vihma artiklist »Homonüümia mõistest» — ESA X), võib-olla suurem kui paljudes muudes keeltes. Mul ei ole küll kasutada mingeid võrdlusarve, kuid olen teinud »Nykysuomen sanakirja» kolmest osast (osi on kokku kuus) üle 12000 kirjapaneku ja mulle tundub, et on põhjust pidada homonüümiad soome keeles üldiseks nähtuseks (V. Tauli poolt koostatud A. Mälgu romaani sõnaloendis leidub viide, et homonüümia on tavaline nähtus ka eesti keeles). Kuna homonüümia on enamikul juhtudel sõnavormihomonüümia (eespool nimetatud mõttes), siis see ongi enam-vähem ootuspärane. Soome keele konjugatsiooni- kui ka deklinatsioonivormide arvukus loob minu arvates soodsad eeldused homonüümipesade sünniks.

Soome keeles on olemas küll ka selliseid homonüümipesi, milles üheks liikmeks on laensõna, kuid niisuguste sõnade laenamine, mille kuju on sama kui mõnel juba varem keeles leiduval sõnal, tuleb homonüümia allikana kõne alla ainult harva. Mõned näited: puristi 'purist' ja puristi 'pigistas' ( puristaa '(kokku) pigistada, (kokku) suruda'), kaljaasi 'kaljas' ja sg. part. kaljaasi 'sinu kalja' ( kalja 'kali'), uraani 'uraan' ja sg. part. uraani 'minu ametit' ( ura 'tee, rada; (elu) kutse, amet').

On olemas suur hulk homonüümipesi, mis on moodustunud sel teel, et algselt erinevad sõnavormid on häälikuarengute tõttu sarnastunud (näiteks on areng ai > oi loonud homonüümipesi, millesse kuulub a- ja o-tüveliste noomenite mitmusevormide esinemisjuhte, nagu mitmuse partitiiv satoja sõnadest sata 'sada' ja sato 'saak, lõikus').

Homonüümia ühe allikana nimetatakse ka sõna jagunemist kaheks või enamaks sõnaks. See on haruldane nähtus, kuid näite võime selle kohta tuua ka soome keelest. Nii on luokka 'look' jagunenud ja selle tulemusel on olemas sõna luokka, mis tähistab looka, ja sõna luokka, mis tähistab kooliklassi, inimrühma.

Kõigil nendel teguritel on soome keeles siiski väiksem tähtsus kui sõnavormide rohkusel ja sel asjaolul, et samad morfeemid võivad esineda eri funktsioonides (ning olla ise homonüümid). Toodagu üks näide: tähejärjend sta/stä võib olla tervik ning sellisena elatiivi lõpp või tuletusliide, kuid ta võib koosneda ka eri ainestest ja sel juhul on analüüski erinev. Seega on olemas homonüümipesi, milles on elatiive (näit. edu + sta etu 'kasu, huvi, eelis') ja ainsuse nominatiive tuletusliitega -sta/-stä (edusta 'esine, esikülg'), edasi võib samasse pesasse kuuluda ainsuse partitiive, milles partitiivi lõpu (-ta/ -tä) ees on sõnatüvesse kuuluv s (edus + ta 'esist, esikülge'), samuti imperatiivi ainsuse 2. pöörde vorme, milles esineb sama sta/stä (edusta 'esinda'). Nii on see alati kirjas, harvemini aga kõnes. Selles homonüümipesas on neli liiget. Kaheliikmelised on loomulikult tavalisemad, kuid ka 3-liikmelisi on soome keeles rohkesti, 4-liikmelisi on vähem, 5- ja enamaliikmelisi aga üsna vähe. Suurimas homonüümipesas, mida olen kohanud, on 16 liiget.

Homonüümiad põhjustava tegurina tuleks lõpuks mainida ka puhast juhust. Selline on homonüümipesa, millesse kuuluvad liitsõna puoliamme 'istevann' ja pl. part. puoliamme 'meie poolt, meie eest' ( puoli 'pool'). Sellel teguril on homonüümiat põhjustavate tegurite hulgas õige väike tähtsus.

Eespool olen niisiis pidanud võimalikuks homonüümiat defineerida mõnel määral teisiti, kui seda tavaliselt tehakse, ja ma ei arva, et definitsiooni peaks sõnastama selliselt, nagu seda teeb N. Chomski oma teoses »Syntactic Structures». Tema järgi on homonüümid väljendid, mille morfoloogiline analüüs on erinev. Definitsioon ei ole õnnestunud eelkõige seetõttu, et morfoloogiline analüüs ei ole tähendusest sõltumatu (näit. osutub -sta elatiivi lõpuks oma tähenduse põhjal), ja teiseks seetõttu, et esineb homonüüme, mis ei erine oma morfoloogilise analüüsi poolest, kuid on sellest hoolimata vaieldamatult homonüümid (sellised on nn. täielikud homonüümid). See definitsioon, mille L. Bloomfield omal ajal esitas — eri vormid, mille foneemistruktuur on sama, on homonüümid —, on tõele väga lähedal. Loomulikult ei piisa, kui definitsioonis räägitakse üksnes foneemidest, sest arvesse tuleb võtta ka g r a f e e m i s t r u k t u u r i erinevus. Väljendust »eri vormid» tuleb mõista nii, nagu ma eespool esitasin seoses sõnavormihomonüümiga. Kolmandaks peab definitsiooni laiendama selliselt, et selle raamidesse mahuks ka morfeemihomonüümia. Silmas tuleks pidada ka sõnast pikemaid lausungeid, võib-olla nõnda, nagu seda teeb W.A.Koch oma artiklis »Zur Homonymie und Synonymie» (Acta Linguistica Academiae Scientiarum Hungariae, t. XIII, Budapest 1963).